The Singing Nation

By Isabelle de Pommereau (via Are We Europe)

Years ago, Annette Krech’s mother told her a story. In Estonia, a tiny country in Northern Europe, people sang to attain their freedom. She told her how in the late 1980s, hundreds of thousands of Estonians took to the streets to spontaneously sing forbidden hymns, stirring a peaceful “Singing Revolution,” that helped end fifty years of Soviet occupation in their country.

A child of the Second World War forced to flee when the Soviet army invaded her home in East Prussia, she told her daughter how up until today, Estonians gather to sing in their capital Tallinn every five years. In early July 2019, Krech flew from Germany to join 150,000 Estonians to mark the 150th anniversary of a singing event that had shaped the country’s history.

Laulupidu
Every five years since 1869, Estonians come together around a unique singing and dancing event called Laulupidu. The festival draws crowds bigger than soccer matches, because over the years it has helped safeguard what Estonians treasure the mosttheir identity, culture and language, which successive waves of occupation tried, but failed to extinguish.

Standing shoulder to shoulder on an open oyster-shaped stage bigger than a football field, 35,000 voices rose to sing Flying Towards the Beehive, an old and beloved Estonian song. Around Krech, the crowd began to sway along with the singers, people held hands, and the blue and black colors of the Estonian flag unfurled.

Feeling the unifying power of songs, she knew her mother had been right. “There are alternatives to hatred and violence,” she said. But as the 66-year-old teacher attempted to describe her emotions she explained, “I can’t put it into words, it is magic. Here there are tens of thousands of people, all singing for the same reason, for happiness, for joy.”

Born out of resistance to Russian cultural domination in the 19th century, singing helped Estonia win its independence twicefirst in 1918 from the Russian empire and then again in 1991 from the Soviet Union.In Estonia, Laulupidu expresses positive nationalism and it unites,” said Estonian President Kersti Kaljulaid, who also sang at Laulupidu this year. “It is something we cannot translate because we feel it. “There are 30,000 people singing, close to 100,000 watching and we are 1.3 million, and that gives an understanding of what it means to us,” she said.

From all of the country’s corners
The Laulupidu festival is a joyful demonstration of national pride and unity. This year, it kicked off with 1,020 choir groups and 700 dance groups parading for five kilometers from Tallinn’s old town to the festival grounds. Dressed in vivid embroidered costumes of their villages for this seven hour journey, they were cheered on as though they were national celebrities in the opening parade of the Olympic Games.

The crowd gathered from every corner of the country, such as the economically disadvantaged town of Sillamäe near the Russian border, to Tartu’s thriving university hub. Participants rehearse for years to be accepted to the competitive choral event. Though more than half of the participants were born after the Singing Revolution, they still relate to the lyrics’ meaning. “We’re small but we feel big,” said 16-year-old Taavi Koppel from a small town called Otepää.

Musicians as national heroes
In many countries, the limelight is reserved for soccer players and pop stars. In Estonia, the heroes are its composers, conductors, and lyricists who have helped the country to peacefully preserve its language, culture, and independence.

Those artists have shaped not only Estonia’s musical landscape but also the country’s history. When Flying Towards the Beehive was performed the crowd rose, erupting in a roaring applause. Conductor Vaike Uibopuu who was Laulupidu’s first female artistic director in 1985, remembers how tough it was to get Estonian songs to pass Soviet censorship.

But it was Pärt Uusberg, at 33 a rising star of Estonia’s composing scene, who was entrusted with writing, and directing, the finale for Laulupidu’s Sunday concert. Uusberg said this was both the chance of a lifetime and a tremendous responsibility. In Winds of Eternity, he intertwined lyrics from poets Kristjan Jaak Peterson and Juhan Liivtwo icons of the Estonian national awakening movement, with ancient Estonian folk tunes.

As the descending sun blazed over the Baltic Sea, Uusberg’s The Winds of Eternity’s melodious sounds mesmerized the crowd. “That many people starting the song off and stopping at the same time is miraculous,” said American singer Susan Cancio-Bello, from New Hampshire. Her choir was one of 25 foreign choirs participating in the event. Most came to Laulupidu as a result of personal friendships with Estonian musicians.

My fatherland is my love
The emotional highlight came in the final hour of Laulupidu, when tens of thousands of voices rose to Gustav Ernesaks’ Mu isamaa on minu arm (My Fatherland is My Love), inspired by the first poem said to be written in Estonian. Accompanied by the music of the country’s first national choral gathering, it stirred a yearning for freedom that led to Estonia’s independence in 1918.

Its conductor Olev Oja had led crowds, to sing the beloved anthem in defiance of Soviet authorities in the 1960’s. Now Estonia is free, but as the crowd began to sway and sing My Fatherland is My Love under his baton, Oja knew the power of singing in Estonia remained intact.

As darkness began to emerge, tens of thousands of mobile phones lit up, and the stars in the night sky gleamed, making the entire festival look like an illuminated sea. Pärt Uusberg, the young composer whose Winds of Eternity had electrified the crowd moments earlier, described Laulupidu as a holy moment that glorifies music and life. “We feel united not only as a nation, but also in the existential sense at Laulupidu,” he said. Uusberg wasn’t wrong.

Laulev rahvas

Autor: Isabelle de Pommereau

Aastaid tagasi rääkis Annette Krechi ema oma tütrele loo väikesest riigist Põhja-Euroopas, mida kutsutakse Eestiks. Ta jutustas, kuidas 1980. aastatel kogunes sadu tuhandeid inimesi tänavatele, lauldes keelatud rahvaviise. Seda liikumist kutsutakse laulvaks revolutsiooniks. Laulmine aitas lõpetada 50 aastat kestnud Nõukogude režiimi Eestis.

Kui teise maailmasõja ajal sündinud laps, oli Annette ema sunnitud põgenema Nõukogude armee eest, kes tungis tema koju. Ta räägib tänaseni oma tütrele, kuidas eestlased kogunevad iga 5 aasta tagant Tallinna lauluväljakule, et laulda rahvuslaule. Juuli alguses, 2019. aastal lendas Krech Saksamaalt Eestisse, et ühineda 150 000 eestlasega, selleks, et tähistada ürituse 150. aastapäeva.

Laulev rahvas
Iga 5 aasta järel, alates 1869. aastast, kogunevad eestlased, et tähistada unikaalset laulu- ja tantsufestivali, mida kutsutakse laulu- ja tantsupeoks. Festival koondab suuremat rahvast kui näeme Ameerika jalgpalli staadionil. Aastate vältel on laulu- ja tantsupidude traditsioon aidanud kaitsta seda, mis on eestlastele kõige olulisem – nende identiteeti, kultuuri ja keelt, mida aastatepikkune okupatsioon üritas murda.

Seistes õlg õla kõrval üüratult suure kumera kaare all, tõusis 35 000 lauljat, et laulda armastatud Eesti rahvalaulu “Ta lendab mesipuu poole”. Krechi ümber hakkas rahvas esinejatega kaasa laulma, inimesed hoidsid kätest kinni ja sinimustvalged riigilipud lehvisid tuules.

Krech, tundes ühendavat laulu väge, tunnistas, et emal oli olnud õigus. Ta ütles: “Viha ja vägivalla vastu on alternatiiv.” 66-aastane õpetaja Krech üritas oma emotsioone kirjeldada: “Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada, see on maagiline! Siia on kogunenud kümned tuhanded inimesed vaid ühel põhjusel –  kõik on õnnelikud ja rõõmsad.”

Laulmine aitas eestlaste iseseisvumisele kaasa kahel korral – esimesel korral 1918. aastal, seistes vastu Vene Impeeriumile, ning teisel korral 1991. aastal, seistes vastu Nõukogude Liidu režiimile. “Laulupidu väljendab positiivset rahvustunnet ja see tunne ühendab,” ütles Eesti president Kersti Kaljulaid, kes samuti sellel Laulupeol lauljana osales. “See tunne on midagi sellist, mida me ei saa kirjeldada, sest me tunneme seda. 30 000 inimest laulab, ligi 100 000 inimest vaatab ning meid on ainult 1.3 miljonit – see annab arusaama, mida see üritus meie jaoks tähendab,” ütles president Kaljulaid.

Igast Eesti nurgast
Laulu- ja tantsupidu on rõõmus meeleolukas festival, mis demonstreerib riigi rahvuslikku uhkust ja ühtsust. Sellel aastal osales 1020 koorigruppi ja 700 tantsugruppi, kes läbisid 5-kilomeetrise paraadi Tallinna vanalinnast laulukaare alla. Riietatud käsitsi õmmeldud rahvusriietesse (mis on regionaalselt erinevate mustritega), oldi valmis seitsme tunniseks teekonnaks. Rahvas hõiskas tänavatel paraadil osavõtjatele kaasa nagu oleksid nad kuulsused olümpiamängude avatseremoonial.

Rahvast oli üritusele kogunenud igast Eesti nurgast, nagu näiteks vähem arenenud piirkonnast Vene piiri lähistelt, Sillamäelt, kuid ka suurlinna Tartu Ülikooli tudengid olid kohal. Osalejad olid harjutanud aastaid, et pääseda üritusele, sest konkurents oli tihe. Enam kui pooled inimesed kogu osalejate arvust on sündinud pärast laulvat revolutsiooni, ent laulude sisu ja mõte on neile endiselt mõistetav. “Me oleme väikesed, kuid tunneme end suurena,” ütleb 16-aastane Taavi Koppel Otepäält.

Muusikud kui rahvuskangelased
Paljudes riikides on kangelasteks jalgpallimängijad ja superstaarid, kuid Eestis on kangelasteks heliloojad, dirigendid ja muusika sõnade autorid, kes aitavad kaasa riigikeele püsimisele ning kultuuri ja vabaduse hoidmisele.

Need inimesed ei ole ainult kaasa aidanud Eesti muusikamaastiku arendamisele, vaid on ka mõjutanud riigi ajalugu. Kui lauldi “Ta lendab mesipuu poole”, tõusis rahvas püsti ja loo lõppedes järgnes vali aplaus. Dirigent Vaike Uibopuu, kes oli Laulupeo esimene naisorganiseerija 1985. aastal, mäletab, kui raske oli Eesti rahvalauludel läbi murda Nõukogude korrast.

Pärt Uusberg, 33-aastane tõsev täht Eesti heliloojate maastikul, kellele anti vastutus kirjutada ja juhtida laulupeo kontserti sellel aastal, ütles: “See on elu võimalus ja ülimalt suur vastutus.” Laulus “Igaviku tuules” ühendas noor helilooja kahe armastatud Eesti ärkamisaja poeedi Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi loomingu.

Kui päike loojus Läänemerre, kõlas laulukaare all Uusbergi “Igaviku tuules”, meloodiline lugu, mis kõlas müstiliselt.  “Kui nii palju inimesi alustab laulmist korraga ja lõpetab loo samal ajal – see on justkui ime,” sõnab Ameerika lauljanna Susan Cancio-Bello New Hampshire’ist. Tema koor oli üks 25-st välismaa koorist, kellel õnnestus üritusest osa võtta. Enamik tuli laulupeople tänu isiklikule sõprusele Eesti muusikutega.

“Mu isamaa on minu arm”
Emotsionaalseim tipphetk saabus laulupeo viimasel tunnil, kui kümned tuhanded inimesed laulsid Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”, lugu, mis on inspireeritud esimesest eestikeelsest luuletusest. Selle heliteose muusika kõlas riigi esimesel kooride kogunemisel ning viitas suurele vabaduse tahtele, viies Eesti vabadusse 1918. aastal.

Selle dirigent Olev Oja dirigeeris rahvast, et laulda armastatud rahvaviisi vastuseisuks Nõukogude juhtide tahtele 1960. aastal. Nüüd on Eesti vaba, kuid kui rahvas hakkas laulma “Mu isamaa on minu arm”, teadis Oja, et laulmise jõud Eestis on endiselt sama.

Pimeduse saabudes valgustasid tuhanded mobiiltelefonid koos tähtedega taevast, muutes fesitvali valgust tagasipeegeldavaks mereks. Pärt Uusberg, noor helilooja, kelle heliteos “Igaviku tuules” oli rahva meeli ülendanud, kirjeldas laulupidu kui püha momenti, mis ülistab muusikat ja elu. “Me tunneme end ühtse tervikuna – nii rahvuse kui ka Laulupeo traditsioonihoidjatena,” sõnas ta. Uusberg ei eksinud.